Nälgimiseks nimetatakse sellist seisundit, kui organism ei saa üldse toitaineid või saab osaliselt. Inimesed nälgivad sunniviisiliselt selliste sündmuste tõttu nagu näljahädad, loodus katastroofid või vangistus. Organism nälgib ka ajal, kui ta ei suuda teatud haiguste pärast vajalikke aineid omastada. Nii võib see juhtuda seedetraktihäirete, nakkushaiguste, kasvajate ja psüühiliste häirete (näiteks anoreksia) tõttu.
Paastumine, st koormusvabale dieedile üleminek, on seevastu vabatahtlik tegu, mis on kantud paastuja jaatavast suhtumisest ja teadlikkusest nii protsessi kui ka selle kindla kestuse kohta. Paastumine ei ole kehale ja vaimule mitte katse, vaid pigem kohtumine iseendaga. Puhastuskuur on soodne võimalus luua sisemist korda ja harmooniat.
Kui nälgija muutub varsti pärast toidust ilmajäämist nõrgaks ja viletsaks, siis paastuja rändab isegi nädalase paastu järel heatujuliselt ja hoogsalt ümbruskonnas ringi. Inimesed paastuvad rõõmsalt ja kindla meelega. Paastutakse enda jaoks, mitte sellepärast, et keegi seda märkaks. Paastu pikkus oleneb inimese enda otsusest – ei ole nii, et paastupäevade arv on vältimatult ette kirjutatud reegel, millest ei tohi üle astuda. Arvestada tuleks siiski paastuarsti soovitusi, mis lähtuvad patsiendi organismi eripärast ja terviseseisundist.
Nälja mitu palet
Psühholoogilisel tasandil on nälgimise ja paastumise vahel suur erinevus. Kui räägime nälgimisest kui nähtusest, tuleks eristada selle liike.
a) Valesti söömine
Nälgimiseks tuleb nimetada ka olukorda, kus organism ei saa piisavalt mikroelemente, süsi vesikuid, valke ega rasvu. Siin on kaks võimalust: selleks kas ollakse väliselt sunnitud või on see enda valitud dieet. Mõlemad variandid on halvad, sest selline nälgimine pole süsteemne: organism ei saa kõiki vajalikke aineid ning neid, mida ta saab, on liiga vähe. See häirib organite tööd.
Kui inimene läheb aga üle teadlikule paastule, siis kasutab organism oma sisemisi varusid proportsionaalselt, tasakaalus. Niisiis tuleb arvestada, et organismi jaoks on nälgimine ka see, kui ta ei saa piisavas koguses ja/või õigeid toiduaineid, ehkki inimene enda arvates ei nälgi. Sel juhul ei ole probleem mitte toidu koguses, vaid kvaliteedis, sest süüakse kas ühekülgset või selle inimese organismile ebasobivat toitu.
Et seda näljaliiki mõista, võib mõelda sõjaaegsetele koonduslaagritele, kus inimestel oli pealesunnitud nälg: neile anti pidevalt liiga vähe süüa ning see vähenegi oli ebakvaliteetne ja väheväärtuslik.
Tänapäeva paralleeliks on see, kui inimene kasutab pikka aega ühekülgset dieeti või toitub vääralt psüühikahäire (näiteks anoreksia) tõttu. Minimaalne toit, mis ei ole tasakaalustatud vitamiinide, aminohapete ja mikroelementidega, ei anna organismile võimalust varustada organeid vajalike ainetega. Ühekülgse toitumise tagajärjel tekivad organites muutused ning valkude ja aminohapete sünteesis häired. Need lõpevad düstroofiliste muutustega (näiteks kängumine, mille puhul hakkab lihasmass haiglaselt kahanema), nagu juhtus sõja ajal ja asumisel, kui inimesed pidasid üliväikse toidukogusega vastu väga kaua.
Kui organism saab pidevalt toitu (ükskõik kui kehva ja kui vähe), pole ta võimeline üle minema sisemisele toidule, nagu see on paastumise ajal, ning ta nälgib sõna otseses mõttes. Teadliku paastumise korral neid probleeme ei teki, isegi kui paast kestab pikka aega. Arst peab silmas organismi tüüpi ja jälgib patsiendi seisundit, sest sellest sõltub paastukuuri pikkus. Igale inimesele ja iga tervisehäire korral ei sobi pikk paastukuur, mõnikord on õigem tsükliline (st korduv lühiajaline) paastumine. Paastu pikkus on väga individuaalne, see võib olla 3, 5, 7, 10, 14, 21 või lausa 40 päeva.
b) Äärmuslik nälgimine
See on loomariigis loomulik eluviis. Osale loomadele on omane jääda talveunne ning nende organism lülitub täielikult ümber sisemisele toidule. Inimmaailmas kuulub siia kategooriasse üksnes mõni joogametoodika, samuti letargiline uni – sel ajal ei katke elu sekundikski, vaid organismis toimuvad kõik protsessid ökonoomselt ja täisväärtuslikult.
Talveuni tähendab teatud loomade võimet minna hüpobioosi seisundisse (kreeka biōsis ’elu’; hypo ’vaeg-, vähe’). Nii nimetatakse mõne looma- ja taimeliigi võimet elada ebasoodsaid elutingimusi üle varje-elu olekus ilma nähtavate eluavaldusteta.
See juhtub talvel tugeva külma ajal, kui toiduvõimalused on piiratud, samuti suvel kõrbes, kui on liiga palav. Protsess on vajalik liigi säilimise huvides, mis on looduses organismi peamisi eesmärke. Mõni loom suudab kõrbes ilma toidu ja veeta elus püsida isegi kuni kolm aastat.
c) Teadlik ja tervistav paastumine
See on iseloomulik inimestele ja neile imetajatele, kellele pole hüpobioos omane. Juba tuhandeid aastaid kasutavad mungad kloostrites nälgimist oma tervise säilitamiseks. Söömisest loobutakse täielikult, aga säilib piisav vee tarbimine ja füüsiline aktiivsus. Sellise paastumise ajal saavad rakud täiuslikku toitu ja sisemisi varusid kasutatakse väga ratsionaal selt. Paastukuuri pikkus vastab füsioloogilistele protsessidele. Inimestel kestab füsioloogilise nälgimise maksimaalne periood tavaliselt kuni 40 päeva.