Kui seedimissüsteem streigib, kannatab kogu organism. Biokliiniku arst Natalia Trofimova annab nõu, kuidas kõhule meelepärasemalt käituda.

Millest tulevad hädad seedimisega? Miks on seedimine kas liiga aeglane või liiga kiire?

Probleeme võib olla nii süsivesikute, rasvade kui valkude seedimisega. Näiteks rasvade seedimisest võtavad osa sapipõis ja maks. Sapp aitab rasvu lõhustada ja nii toitaineid paremini omastada. Kui sapipõis ei tööta hästi, siis võib see kaasa tuua seedimishädad ja kõhuhkinnisuse. Süsivesikute ja valkude seedimisest võtab rohkem osa kõhunääre. Kui me sööme magusat, siis on meil vaja insuliini, mida toodetakse kõhunäärmes. Insuliini produtseerimine aga aeglustub, kui inimene pole söönud.

Kõige rohkem probleeme tekib valgu seedimise käigus, sest seedimiseks läheb vaja spetsiaalseid ensüüme, et organism tuleks toime piimavalgu, teraviljavalgu ja loomsete valkude omastamisega.

Kui inimesel on  neid ensüüme on vähe, siis tekib seedimise käigus palju gaase. Me ütleme, et kaunviljad on väga kasulikud, aga tihti  põhjustavad need teatud inimestel gaase. Ka täisteraleib ja leib üldse kausulik, aga kui inimene sööb natuke rohkem kui ta on võimeline seedima –  kui  ensüüme on vähe – tekib  varjatud gluteenitalumatus. Kui selline inimene sööb leiba väga vähe, ei juhtu midagi, aga kui sööb „üle oma võimete“, siis tekivad probleemid.

Piimavalgu seedimisega on sama lugu. Võib olla ka kombineeritud probleem – nii laktoositalumatus kui piimavalgu talumatus. Laktoositalumatuse puhul tekib tavaliselt kõhulahtisus, aga valkude seedimatuse puhul võib kõht hoopis kinni olla.

Milline toit on raskesti seeditav?

Liha tahab alati pikemalt seedida kui näiteks kala, vähemalt kaks korda kauem. Vahel veelgi kauem. Sageli arvatakse, et kui inimene sööb väga palju toorsalateid ja üldse värskeid köögi- ja puuvilju, siis tal käib kõht väga hästi läbi. Aga toortoiduga võivad kaasneda ka väga tugevad kõhugaasid. Toortoitu on natuke raskem seedida kui kuumutatud toitu. Päevas peame sööma umbes pool kilo  köögivilju. Tuleb jälgida, et pool sellest kogusest oleks  töödeldud – kas keedetud või hautatud või aurutatud.Mida rohkem on seedehäireid ja  kõhugaase, seda vähem võib süüa toortoitu. Loobuge niisugusel juhul kindlasti suurtest salatikogustest, sest gaase peaks vältima. Muidu juhtub nii, et kalorsuse mõttes sööte küll vähe, aga punnkõht on ikkagi ees.

Kui kau peaks normaalne seedimisprotsess kulgema?

Kui me sööme aeglaselt ja närime korralikult, siis sülg juba valmistab seedimist ette. Söögitorus mingit seedimist ei toimu, see on lihtsalt transporditee, mis ühendab suud ja magu. Maos hakkavad tööle maohapped, mis omakorda aitavad toitu seedimiseks ette valmistada. Teatud toiduained koos  seeduvad kiiremini, teised jälle aeglasemalt. Kui me näiteks sööme liha ja köögivilju koos, siis see kiirendab seedimist. Aga kui me lisame sinna juurde tärklist,  jahu ja leiba, siis see pikendab seedeprotsessi. Nii et maos võib toit olla 4 kuni 8 tundi. Sõltub sellest, mida me täpselt söönud oleme.

Kas vanus mängib ka mingit rolli?

Mida vanem inimene, seda aeglasem seedimine. Ensüümide kontsentratsioon aastatega lihtsalt väheneb. Näiteks kui inimesel on  pärilik laktoositalumatus, siis lapsena ja noores eas ei pruugi see  välja lüüa ja ta saab piimatooteid teatud koguses süüa. Aga vanandeses enam ei saa. Isegi keefirja jogurt tekitab palju  gaase ja ebamugavust soolestikus. Sellistel puhkudel ütlen,  et ei ole vaja kohe tervet klaasi juua, võib proovida juua 50 grammi korraga nii nagu imikutelegi anname. Vahel väikest kogust ikkagi saab seedida, aga kui see kogus  on suurem, siis ei saa, sest ensüüme ei ole enam nii palju.

Kas toit võib jääda kehasse nii kauaks, et hakkab seda  mürgitama?

Muidugi, kui näiteks esineb tugevat kõhukinnisust. Me tegelikult võib-olla ei tunne seda, mis soolestikus toimub, me tunneme lihtsalt rasket tunnet, aga kõhukinnisus mõjutab kogu organismi olukorda. Sageli on peavalu, uimasus ja jõuetus seotud sellega, et soolestikus on palju jääkaineid. Mida aeglasemalt need kehast väljuvad, seda rohkem imendub mürkained tagasi verre ja mürgitab organismi. Tihti juhtub, et inimene tuleb arsti juurde ja kaebab pidevat peavalu, aga uurides selgub, et tegelikult on probleemid seedimisega. Sapipõis ei tööta nagu vaja ja sapikanal on kinni. Olen avastanud, et sapikivid avalduvad tihti peavaludena. Inimene kaebab peavalu, aga tuleb välja, et probleem on sapipõies. Ja kui sapipõie toimimine on  häiritud, siis see võib väljenduda tugeva kõhukinnisusena.

Milline oleks paras kogus toitu, et organism jaksaks sellega korralikult toime tulla?

Pange käed kokku rusikasse. See näitab mao suurust. Kellel suuremad käed, sellel suurem magu. Aga paraku sööb inimene mitu korda rohkem ja magu on muskelorgan, mida saab venitada. Mida rohkem inimene sööb ja toidu kõrvale joob, seda suuremaks magu venib. Ka jook venitab. Sellepärast soovitataksegi juua mitte söögi ajal, vaid tund enne või pärast. Ei ole vaja magu välja venitada ja maomahlu lahjendada. Maomahla on vaja hoida normaalseks seedimiseks. Hommikusöök, vahepala ja lõunasöök peavad moodustama kaks kolmandikku toidu kaloraažist. Ja õhtune toit ühe kolmandiku. Õhtul on organismis protsessid aeglustunud. Kõhunääre ei suuda enam aineid aktiivselt läbi töötada ja omastada. Ärge sööge 3-4 tundi enne magamaminekut.

Millega võiks seedimist kiirendada?

Kõigepealt toitumisrežiim, sellest ei saa mööda minna. Süüa väikestes kogustes ( 250-300 grammi) umbes 5 korda päevas. Teiseks tuleb vaadata, et toiduaineid, mida inimene sööb, talle ka sobiksid. Kui on probleeme seedimise ja toidutalumatusega, siis  peab inimene teadma, millised on n-ö ohtlikud toiduained. Võib-olla ei pea kõiki täielikult välja lülitama, aga peab jälgima, et need toiduained ei oleks menüüs iga päev.  Kui inimene sööb valget nisu neli korda päevas  – putru,  võileiba,  pannkooke, õhtul pastat – siis ongi  jahutooteid liiga palju ja see võib põhjustada kõhukinnisust. Toit peab olema vaheldusrikas. Igal hommikul ei pea sööma neljaviljaputru,  võib teha nii, et ühel päeval sööme kaera, siis otra, tatart, riis jne. Samamoodi võiks süüa erinevat liha, kala, köögi- ja puuvilju.

Vältige istuvat elustiili. Selle jaoks, et soolestik töötaks normaaselt, on vaja liikuda. Kui päeva jooksul pole aega seda teha, siis enne tööd või õhtupoolikul peab liikuma ja peristaltika hakkab tööle.

Aga vedelik ja toortoit?

Kui seedimine on normaalne, siis rohelise söömine natuke kiirendab seedimist küll, sest  jämesool on muskelorgan ja normaalse peristaltika jaoks on vaja massi. Sellepärast öeldaksegi, et on vaja süüa kiudaineid. Mitte mahla juua, vaid süüa apelsini või õuna. Kiudained kiirendavad soolestku tööd, aga nagu me juba rääkisime, ei tohi ainult toortoitu süüa, sest siis tekivad gaasid ja  see on hoopis probleem.

Ka vesi  natuke aktiveerib peristaltikat. Kõik seedimist soodustavad ravimteed kiirendavad peristaltikat, aga aeglase seedimise põhjust  need ei likvideeri. Kui inimene tahab oma seedimist korrastada, siis ta peab aru saama probleemi põhjustest. On see siis pärilikkus, mingite ensüümide puudus või ei ole õiget toidurežiimi. Kui pidevalt võetakse kõhulahtistit, siis organism harjub sellega ära. Ka raviteed võib tarvitada  kuurina – näiteks 2 nädalat.

Vanarahvas ütles, et pärast sööki tuleb leiba luusse lasta. Kas peaks puhkama ja pikutama?

Selle jaoks, et toit seediks normaalselt, on vaja anda organismile natuke rahu. Ei ole vaja kohe pärast sööki  trenni tormata või füüsilist tööd teha. Aga ka lamamine ei pruugi hea olla. Kui inimesel on reflukshaigus ja kui ta on pikali, siis võib pärast sööki toidu n-ö üles visata. Tuleb lihtsalt rahulikult olla, mitte kohe pikali heita pärast  sööki, aga ka mitte ringi tormata.

Millal tuleks minna arsti juurde nõu küsima?

Kui kõhugaasid, kõhukinnisus või- lahtisus on kestnud mingi perioodi ja muutunud probleemiks, siis tuleb kindlasti arsti juurde minna. Iga inimese seisundit tuleb hinnata individuaalselt. Sageli saab abi toidutalumatuse testist, mille alusel saab määrata personaalse dieedi. Tihti öeldakse, et ma söön väga tervsilikult, ma ei söö palju ja ma ei söö magusat, aga ikka ei saa kas kaalu langetada või juurde võtta. Siis võiks uurida toidutalumatust. Või kui inimene arvab, et tal on seedimine väga  hea  : söön ja kohe lähen vetsu, siis tegelikult võib see viidata hoopis mingile probleemile seedimisega. Kindlasti ei tohiks väljaheites olla seedimata tükke ja verd.

Aivi Parijõgi