HOMMIK. Kui kella kaheksasele võimlemis- ja hingamispooltunnile suundusin, võttis meid õues vastu tugev tuul ja pihkas kerget lund. See meid ei heidutanud. Võimlemine toimub iga ilmaga, välja arvatud ehk juhul, kui taevast tõesti pussnuge sadama peaks hakkama. Paastumine on kergem, kui end natuke liigutada – see toetab keha jääkidest vabanemisel. Nii meiegi, leidsime varjulise koha ja tegime oma harjutused ära. Nagu eilegi, oli värskes õhus liikuda meeldiv ja külm hapnikurikas õhk kosutav pärast ööd soojas toas.
Hommikusel vastuvõtul selgitati mulle, kuidas paastust välja tulla ja taastuda. Kehakaal jätkab langemist, kui järgnevatel päevadel süüa kerget toitu, vältida punast liha, alkoholi ja rasvaseid-soolaseid toite. Hõissassaa, ma tunnen end tõesti palju kergemana! Kaalu olen kaotanud veidi üle kahe kilo, aga enesetunne on küll selline, nagu oleks kümme kilo turjalt langenud!
Pärast turgutavat massaaaži – ooh, taevalik! – saan hommikueineks kauni taldrikutäie puuviljalõike.
Need otse sulavad suus, naudin iga suutäit.
Vaatan peeglisse, silmad on jälle särama hakanud. Kerge nõrkustunne siiski on, ent see on ka mõistetav, mu keha elas üle äkilise restardi ja peab nüüd jälle tasapisi normaalse toitumisega kohanema. Justnimelt, normaalse! Tõotan endale, et lõpetan kohvipausidel rasvaste moosipirukate söömise. Praegu imestan, kuidas need mulle üldse maitseda said? Ja kohvi-himu on samuti kadunud.
PÄRASTLÕUNAL. Täna jaksasin juba teistega koos võimelda. „Kahju, et sa eile vesivõimlemisse ei jõudnud tulla,“ kahetsevad teised, „see on siin kõige parem Eestis!“ Need, kes paastuvad siin viis või seitse päeva (ja see on tavaline ja kasulikum paastumise aeg kui minu lühivisiit), saavad kolmandal-neljandal päeval oma vaevustest lahti, energiat on palju ja ma kujutan ette, et siin võib päris lõbus olla. Kindlasti jõuab selle nädala jooksul ka grupikaaslastega sõbruneda.
Minul kahjuks seda võimalust pole, pean taas tööellu sukelduma. Enne ärasõitu saan aga lümfidrenaaži-seansi: mind pannakse koti moodi asjanduse sisse ja kui massaažimasin käivitub, hakkab kott mu jalgade ja keha ümber suunaga jalgade poolt pea suunas kokku tõmbuma, kuni olen justkui kookonis, ja seejärel taas vallanduma. Väga põnev ja täitsa mõnus massaažiseanss, mis ergutab lümfivoolu kehas. Nüüd olen küll saanud kõikvõimalikku turgutust oma laua taga istumisest kinni jooksnud kehale, ja saan aru, et mu keha on üdini tänulik! Noh, ja mu ilus peokleit istub nüüd jälle kenasti, mis pole, khm, sugugi vähetähtis!
ÕHTUL. Pärastlõunal tuli isegi päike välja ja kallas Loodus Bio Spa`d ümbritseva pargi kuldse valgusega üle.
Pakkisin asjad ja tassisin koti autosse ning sõitsin tagasi argipäeva.
Tänan südamest kõiki füsioterapeute, massööre, õdesid, administraatorit ja teisi spaa meeskonnaliikmeid, – ja loomulikult dr Natalia Trofimovat nende päevade eest, mis päris kindlasti on üks parimaid investeeringuid nii oma tervisesse kui tulevikku. Võin julgelt kinnitada, et Loodus Bio Spa on justkui väike avastamata pärl, suurepärase hoolitsuse ja kauni miljööga tervisespaa, mis päevast päeva töötab väsimatult inimeste tervise heaks.
Ja soojad tervitused kõigile kaaspaastujatele!! Kohtume jälle!