Pea käib ringi, silme eest veab mustaks, konnad krooksuvad ergutusi ja kilod tõesti kaovad. Ave Nahkur pidas paastulaagris päevikut.
Eesti ilmselt kuulsaim nüüdisaegne naivistlik kunstnik ja kohvikupidaja Ave Nahkur, keda avalikkus tunneb peamiselt „Meie küla eitede” sarja järgi, käis koos tütrega paastulaagris. Kogemus oli tähelepanuväärne ja tulemus võimas.
Proloog
Otsust, et tuleme dr Trofimova Looduse spaasse paastuma, mõjutas meie tervislik seisund. Tunnen ennast kohutavalt: olen väsinud, aju ei toimi, selg valutab pidevalt jne. Peale selle krooniline kõhukinnisus. Ergutan end kohvi ja koogiga, nädalalõppudel kärakaga. Sporti pole eluaeg teha tahtnud, kõnnin lihtsalt veidi metsas ja suhtlen puudega. Tütrel on nahahaigus nimega multiformne erüteem, mis on väga haruldane ja keegi ei tea, millest see tuleb. Tal oleks nagu korra kuus tuulerõuged ja ta on selle üle väga kurb. Nii et oleme mõlemad masendavas seisundis ja loodame paastu abiga inimesteks saada. Loodame ka kaalukaotuse abiga oma väljanägemist parandada. Mina olen 52-aastane ja tütar Eva (keda ma hellitavalt Nodzuks nimetan) on 28-aastane.
Esimene päev
Mured algavad kohe, kui kohale jõuame. Oleme kogemata valel kuupäeval tulnud, peaksime kohal olema alles kolme päeva pärast! Aga õnneks ei aeta meid koju tagasi, vaid võetakse vastu. Dr Trofimova määrab meid kolmeks päevaks dieedile. Tahtsime ju kohe vee peale jääda, oleme valmis võililli ja muru sööma. Aga sööme hoopis püreesuppi. Iga kahe tunni tagant saame pisikese ampsu (porgandisalat, hiljem tatar petiga). Ammu pole nii palju söönud. Saame ka lahtistavat sennateed, mis hakkab üsna kohe tööle.
Teine päev
Hommikuks herkulopuder meega, teed saame nii palju, kui tahame (fenkolitee või kummelitee). Põrutame keppide abiga metsa. Teen esimest korda elus kepikõndi, täiesti hea on. Nodzul on pulsikell, mis ütleb, et kepikõnd on tõhusam kui muidu kõnd. Vahepalaks on banaan. Ennelõunat päevitame konnatiigi ääres (loigud on täis rohelisi konni, kes karjuvad meile: tublid olete!). Lõunaks saame juurvilja püreesuppi. See teeb kõhu nii täis, et virutame jälle tund aega kepikõndi. Silme eest läheb juba mustaks, viskan pingi peale pikali. Äkki märkan keset põldu suurt tamme. Hüppan tamme embusesse ja palun talt jõudu. Seda ma ka saan, kuhjaga! Tammeonu abiga suudan ka õhtul tund aega kepikõndi teha. Kilod lendavad koos higise auruga kaunisse Tartumaa lehtmetsa.
Kolmas päev, õues 26 kraadi sooja
Hommikul tuleb suust väga halba haisu, mürgid on vist liikuma hakanud. Suud tuleb loputada õliga, nii et see läheb vahtu (õli, mitte suu!). Siis teeme hommikujoogat, Nodzu teeb telefoni abiga mingit kõhulihase treeningut, sest tal on kõhupeki mure. Täna sööme ainult petti – pakk petti tuleb viie söögikorra vahel ära jagada. Hommikune pett teeb kõhu jube täis. Lebame oimetuna. Siis haarame kepid ja kihutame metsa, anname kerele tuld. On erakordselt soe ilm, mets on nagu džungel. Linnud kisendavad, maa aurab, teod pauguvad jalge all. Lõunaks pett ja vesi. Pärast päevitame ja tegeleme loomingulise tööga, konnakontserdi saatel tiigi ääres. Õhtul veel viis kilomeetrit kepikõndi.
Neljas päev, õues 32 kraadi sooja
Hommikul arsti juures selgub, et oleme mõlemad dieediga kaotanud kaks kilo! Meile tulevad uued toanaabrid Olga ja Julia. Olga on Narvast, kaalub 64 kg ja tahab alla võtta, on päris pekine teine. Julia on väga peenike, vist on siin mingil muul põhjusel. Saame massaaži, mis on väga mõnus, ja joome mõrusoolavett, mis peaks sooled tühjaks tegema. Pea käib rohkem ringi kui muidu, sest joome ainult vett. Päevitada enam ei lubata, sest see pidi halvasti mõjuma. Lähme õhtupoole kepikõnnile. See on kohutav pingutus: on metsikult palav, kere tohutult nõrk ja pidevalt tahab sitt püksi tulla. Komberdame keppide najal metsani, kus hakkavad rajad, ja viskume pingile pikali. Õnneks on keegi tark inimene teinud siia parajalt pika puupingi. Lebame mõlemad pingil ja lõõtsutame nagu hundikoerad. Lõpuks komberdame oma raja läbi, keeled väljas. Keel muide on kuivanud karedaks kaltsuks, millega võiks puitu lihvida. Käin umbes viis korda päevas põõsas end kergendamas. Tuleb kena roheline vesi, sobib loodusesse. Konnad hõikavad tiigist: „Pidage vastu!” Oleme nii väsinud, et sauna ja basseini ei jaksagi minna. Nodzu vaatab telefonist tordipilte ja ta suu vist natuke lekib, sest padi on igatahes märg. Ta räägib pidevalt toidust.
Viies päev, 29 kraadi
Magasin kehvasti, sest alaseljavalu oli päris tugev. Iga õhtu läheb hullemaks – see tähendab, et soolad hakkavad ristluudest eralduma. Asi seegi! Kell pool seitse hommikul klistiir ja kell kaheksa õpetatakse hingamist. Võimleme ja teeme kepikõndi, toss on suht väljas. Kell üheksa on arstlik läbivaatus, kaal on juba 59 kg! Oleme mõlemad kaotanud ühe ööpäevaga 900 g! Võtame tilga mett ja kosutavat raviteed. Tunne läheb paremaks. Kobin ööseks põrandale magama, et seljal parem oleks.
Massaaž on mõnus, siis tuleb vesivõimlemine basseinis (31-kraadine vesi) ja saun. Ma teen saunas endale liiga, sest jube halb hakkab. Laman oimetuna õues pingil ja keeldun üles tõusmast. Sellise kuumaga on saun ilmne liialdus. Nodzu oli soolikate sügavpuhastusel, aga tal polnud sealt midagi huvitavat välja tulnud. Ma lootsin näha näiteks suurt ussi, mille purgiga kaasa saab. Kuumus tahab ajud välja pressida, pea kisub valutama, hingata on raske. Selg ei valuta enam nii hullusti, aga jalg kisub krampi. Arvasin, et saan insuldi.
Kuues päev, 21 kraadi
Nägin nii absurdset ununägu, et sellest saaks hea filmi. Tavaelus nii hullu ei näe! Kirjanikele kuluks paastumine ära, tuleks midagi uut ja huvitavat. Täna on aga tõeline nõrkus ja selline tunne, et kogu keha laguneb laiali. Energia on täiesti otsas. Olen tähele pannud, et ka teised ei istu, vaid kas lamavad või kõnnivad. Pea on nii uimane, et ei suuda istuda. Olen une ja ärkveloleku vahelises seisundis, seda kutsutakse alfa-staadiumiks. Avanevad universumi väravad. Või ei avane. Käisin seljavenituspingil, see tegi head. Nodzu kaotas soolikapuhastusel ühe kilo, nii et ta juhib kaalukaotusvõistlust. Küll ma talle järele tõmban! Loodan, et mul tuleb rohkem kraami välja. Ehk midagi väärtuslikku, või mõni ammu kadunud ese. Nägime fotodelt, mis inimeste soolestikust välja on tulnud, oli päris muljetavaldav. Õhtul ei saa und, sest jalad ja kogu keha on nii närviline, et tuleb minna kuuma duši alla. Lõpuks vajun unne, mis kestab ainult neli tundi. Olen tõeline närvipundar. Nodzul on täna õhtul väga paha olla. On ainult voodis ja oigab.
Seitsmes päev, 23 kraadi
Hommikul arsti juures kaaludes selgub, et olen kaotanud ainult 700 g. Soolikatest ei tule midagi huvitavat välja. Olen pettunud. Ikka on õudne nõrkus. Kepikõndida enam ei jaksa, jalutame niisama. Vahepeal viskame pingile pikali. Nodzul on ikka väga halb olla. Üritab metsas oksendada. Mul on juba veidi parem. Räägime ainult toitudest. Mõlemad jalad kisuvad krampi. Saan üldmassaaži, see teeb head. Masseerija Tiia on juba minu sõbranna, arutame temaga kõik maailma asjad läbi. Vesivõimlemine väsitas nii ära, et magasin nagu laip. Nodzu tegi toidutalumatuse proovi, dr Trofimova soovitas.
Täna saime kompotti! Küll oli hea! Loomulikult oli see puuviljadeta – rosinakeeduvesi. Nodzul hakkas õhtul parem, energia hakkab vist tagasi tulema. Tahaks õudselt koju. Magan nagu kott ja unenägusid ei näe.
Kaheksas päev, 28 kraadi
Oo jess! Täna saame koju! Energia on ka päris hea, seega organism on läinud üle sisemisele toitumisele ehk sööb ära kõik halvad rakud, kolesterooli jne. Kaal on juba vähem langenud, ainult 200 g. Nodzu juhib ikka ühe kiloga. Tal on täna hea olla. Eluvaim tuli tagasi! Nodzu proov ütles, et ta ei tohi süüa teraviljatooteid, kartulit ja kohvi. Aga piimatooteid võib! Nii et joob piima kohvita. Kappame sõbranna Anu auto peale ja varsti loksume rongiga Tallinna poole. Oleme eluga pääsenud! Nodzu on kaotanud kaalus seitse kilo, mina umbes kuus. Oleme teotahet täis ja üritame hakata paastust välja tulema. See peaks kestma ka umbes nädala. Esimestel päevadel saame juua ainult ühe paki petti, kolmandal päeval sööme putru, neljandal puuvilja ja toorest juurvilja. Hea energia pidi tulema just siis, kui sööma hakkad. Oleme põnevil.
Epiloog
Kodus on väga tore. Energia on hea, kui olen üksi ja saan omaette tegutseda. Juhul kui on palju rahvast ümber, läheb toss välja. Suhelda on raske, sest tavakodanikega samale tasemele saada on võimatu. Paastuja ei saa aru, mida inimkond iga päev sööb ja joob ning miks kõik jauravad mingitel suvalistel teemadel. Paastuja elab omas mullis ja oma reeglite järgi. Eriti nõmedad on alkoholi joonud isikud. Sa tunned tema suust tulevat haisu ja näed tema udust silmavaadet. Neile kõigile peaks otsekohe ampulli paigaldama! Kahju, et pilguga ei saa ampulli naha vahele pista.
Suu toiduga taastutvustamine on nii tore. Soolane on tõesti soolane ja hapu kohe tulihapu. Nägu ja kael ei ole enam ühejämedused ja ammu ununenud püksid lähevad jälle jalga. Kui ainult saaks seda õndsat olekut kauem säilitada!
Allikas: epl.delfi.ee