Kerge ülekaal
Kerge ülekaal (kuni 10% normaalkaalust) ei põhjusta veel tugevaid tervisehäireid ja tänu sellele saab paastuga kehakaalu kiiresti normaliseerida ja hoida. Kodus võiks teha korrapäraselt ühe koormusvaba päeva nädalas ning paastuda ka lühikest aega (viis kuni seitse päeva kord kvartalis). Iganädalased paastupäevad aitavad söögiisu kontrolli all hoida.
Haiguslik ülekaal ja rasvumine
Enamasti arvavad inimesed, et kui arst soovitab paastumist, siis teeb ta seda kehakaalu pärast, ent liigsest kaalust vabanemine on ainult boonus neile, kes on ülekaalulised. Põhieesmärk on taastada organismi terviklik toimimine. Ehkki paljud rasvumise all kannatajad arvavad, et nad ei ole oma haiguslikku seisundit ise põhjustanud, ei vasta see harilikult tõele.
Koos kaalulangusega paraneb paastumise mõjul märgatavalt südame- vereringesüsteemi toimimine: arteriaalne vererõhk alaneb normini, kaovad hingeldamine ja arütmia ning südametoonid muutuvad kõlavaks. Naistel normaliseerub menstruaaltsükkel, meestel aga paraneb suguvõime.
Paasturavi uurijad ja paastuarstid on kogenud, et kui patsient peab ettenähtud toitumis režiimist kinni, jääb kehakaal ka edaspidi ligikaudu samale tasemele, kuhu see oli langenud paasturavi lõpuks. Kehakaal hakkab suurenema ainult neil, kes rikuvad ettenähtud päeva- ja toidu režiimi.
Nüüdseks on teada, et liigne kehakaal pole mitte üksnes kosmeetiline probleem, vaid põhjustab paljusid tõsiseid haigusi. Kehakaal võib olla süüdi veresoonte lupjumises, suhkurtõves ja vererõhu tõusmises. Kui ülekaal on püsinud üle kümne aasta, võib rasvumine põhjustada mürkainete kuhjumist, samuti võivad neil inimestel tekkida paastu ajal teatud mürgistusnähud (iiveldus, peavalu, nõrkus). Need nähud ei osuta mitte sellele, et paastumine tuleks pooleli jätta, vaid vastupidi, näitavad mürkainete väljumist.
Kui rasvumine on pikaajaline ning kaal ületab 120 kg, ei suuda organism paastu ajal kiiresti sisemisele toitumisele ümber lülituda ning paastuda tuleb arsti kontrolli all. Rasvunud patsiendi kehakaal ei tohiks paastu ajal järsult langeda (üle 10%). Eriti puudutab see neid, kellel on välja arenenud suhkurtõve riskitegurid, kõrgenenud vererõhk või südamekahjustus, samuti kusihappe ainevahetuse häired ja liigeste kahjustused. Üldjuhul ei piisa ühest paastukuurist, vaid ravi kestab mitu aastat, kusjuures korraga paastutakse lühikest aega (tsükliliselt) kolm-neli korda aastas. Päevade arv ja pikkus on paastu korral väga individuaalsed – nende patsientide paastukuur on väga paindlik, arst peab seda pidevalt jälgima ja juhtima. Tsüklilise kuuri iga üksikpaastu järel tuleb hoida saavutatud kaalu. Mõnikord on kasulik teha täielik veepaast.