Me oleme terved siis, kui meie immuunsüsteem on sedavõrd heas korras, et suudab hoida riskitegurid ohjes. Tänu sellele tunneme end hästi, meil ei valuta midagi, meil ei ole une häireid ega depressiooni. Kui neerupealiste funktsioon nõrgeneb, langeb kohe ka seal tekkivate hormoonide ( kortisoon, hüdrokortisoon) tase ning võib tekkida immuunpuudulikkus, ilmneda astma-, naha-, allergia- ja teised sümptomid. Kui ilmnevad need nähud ja diagnoositakse neerupealiste nõrkus, määratakse pahatihti patsiendile hormoonravi. Sellega surutakse omakorda immuunsüsteemi veel alla.
Mida enam võetakse ravimeid, seda rohkem surutakse alla organismi enda tegevust ning seda vähem ta ise töötab. Organism on loomult laisk: mida rohkem anname talle väljastpoolt seda, mida ta suudab ise toota, seda vähem on ta huvitatud aktiivsest tegutsemisest. Kui anda organismile valmiskujul hormooni, mida
peaksid tootma neerupealised, siis muutuvad need passiivsemaks. Seevastu paastumisega paneme organismis tööle nõrgad lülid, aktiveerime organismi oma hormonaalse taseme ning keha tasakaalustab end uuesti. Sageli saab nii vähendada aja jooksul ka rohtude kogust, mille arst on määranud.
Kui me ei märka, mis meie kehaga toimub, muutub immuunsüsteem üha nõrgemaks ja vajab järjest rohkem ravimeid. See puudutab ka psüühilisi häireid. Näiteks serotoniinipuudus tekitab väsimust. Meie kliimas on paratamatult päikesepuudus, ent päikesevalgus on väga vajalik, sest see aktiveerib kehas paljusid
protsesse.
Paastumisel ja vaktsineerimisel on sarnane mõju: mõlemad kutsuvad kehas esile reaktsiooni, tänu millele organism suudab oma kaitsemehhanismidega haiguse teket vältida. Erinevus on selles, et vaktsiin on väga spetsiifiline kaitsemehhanism, mõjudes ainult ühele haiguse tekitajale, aga paastumine tugevdab kogu
immuunsüsteemi.