Ehkki sageli usutakse, et rasvumises on süüdi ainult halvad geenid, saab selle haiguse tekkes eristada kaht põhjuste rühma: sisemisi (pärilikkus, kehaehituse tüüp) ja väliseid (toitumine ja füüsiline liikumine) tegureid.
Sisemised tegurid
On loomulik, et pärilik eelsoodumus mängib rasvumise tekkes suurt rolli ja selle eelsoodumusega inimesed rasvuvad kiiremini. Igale inimesele on antud kaasa kehaehituse tüüp, mille rühmad on asteenikud, normosteenikud ja hüpersteenikud. Kõige suurem haigusrisk tekib seda tüüpi rasvumise korral, kui rasv ladestub talje ja kõhu piirkonda. Sealsed rasvarakud on nõrga insuliinitundlikkusega (resistentsed), mistõttu püsib veres kõrge suhkrutase ja organism toodab üha rohkem insuliini, et liigset veresuhkrut neutraliseerida. Tagajärjeks on II tüüpi diabeedi väljakujunemine.
Terviseseisundit mõjutab ka kilpnääre, mille hormoonid stimuleerivad rasva ainevahetust. Kilpnäärme töö sõltub organismi joodisisaldusest. Joodipuuduse esimesed nähud on liiga kuiv nahk, küünte murdumine ja juuste väljalangemine. Kilpnäärme hormoonide taset on seetõttu kindlasti vaja kontrollida ja probleemide korral pöörduda arsti juurde, eriti juhul, kui kehakaal tõuseb üle 5 kg ja sellest ei õnnestu eluviisi ja toitumist muutes vabaneda.
Kilpnäärme hormoonid mõjutavad vererõhku, südametegevust, lihastoonust, meeleolu kõikumist; kaelal on silmaga näha kilpnäärme suurenemist. Kilpnäärmele mõjub hästi näiteks roheline tee, ent mingil juhul ei tohi ilma arsti nõuanneteta hakata võtma toidulisandeid. Ise saab end aidata kilpnääret väliselt stimuleerides, st painutades pead tugevalt ette ja taha ning kui pea on tugevalt kuklasse lükatud, teha kätega alt üles suunatud silitavaid liigutusi kaelal lõua all.
Sama teemat on käsitletud ka dr.N.Trofimova raamatus „Paastuga terveks“