Toiduettevõtted ihkavad oma toodetele kvaliteedimärke, sest need aitavad kireval toiduturul võita kliendi usaldust.Niigi kirjudele pakenditele lisatakse olulise tooteinfo kõrval järjest enam märgiseid, mille tähendust paljud ostjad ei tea.
«Toidumärgised peaksid tarbijate elu lihtsamaks tegema, aitama veenduda toote kvaliteedis ja päritolus, kuid infoküllus tekitab tarbijates pigem rohkem segadust,» rääkis toiduliidu juht Sirje Potisepp.
Ta tõdes, et mida rohkem on erinevaid toidumärgiseid, mida aktiivselt ei tutvustata, seda rohkem tekib nõutust. «Tarbijad ei tea ega tunne paljusid märgiseid. Märk hakkab elama siis, kui sellesse panustatakse.»
Üllatavalt kiiresti saavutas tuntuse lipumärk, mis on visuaalselt hästi tajutav ja arusaadav. Praeguseks kannab seda enam kui 12 000 toodet ning selle võivad saada ainult Eestis valmistatud toiduained.
Potisepa sõnul on kvaliteedimärgid ettevõtete jaoks puhas turundus ning nende taotlemine ja kasutuselevõtt on selleks üks odavamaid viise. «Neid märke ihatakse, sest need pakuvad tarbijale usaldusväärsust.»
Näiteks maksab läbi toiduliidu lipumärgiga esmaliitumine umbes 30 eurot. «See ei ole meie jaoks äritegemise projekt – meie asi on oma tooteid ja tootjaid esile tõsta,» rõhutas Potisepp.
Pääsukesemärgi eest tuleb tasuda kopsakamat litsentsitasu, kuid paljude väiketootjate jaoks pole see tema kinnitusel siiski takistuseks saanud.
Kõige enam ihatakse aga Eesti parima toiduaine märki. Tootekonkursil osalevad aasta jooksul turule tulnud tooted ning võitjat ei tea keegi ette. «Eesti parima toiduaine märki seostatakse toiduaine kvaliteediga. Seda tiitlit ihatakse, sest see toob tohutut tähelepanu,» selgitas Potisepp.
Ehkki Eestis on kodumaistele toodetele mõeldud toidumärgiseid ligi 20, võib tuntumad üles lugeda ühe käe sõrmedel. Mullu avaldatud TNS Emori uuringust Eesti elanike toidukaupade ostueelistuste kohta selgus, et kõige mõjukam toidumärgis on jätkuvalt päritolu- ja kvaliteedimärk «Tunnustatud eesti maitse» ehk nn pääsukesemärk, mida tunneb 84 protsenti Eesti elanikest. Lipumärki teab 57 protsenti ning «Tunnustatud maitse» ehk ristikumärki 51 protsenti elanikest.
———————————————————–
Mida märgistuse puhul jälgida?
Pakendi märgistus ei tohi tarbijat eksitada, see tähendab, et märgistusel ei tohi olla valet infot toidu koostise, olemuse ja päritolu kohta, nimetas veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna peaspetsialist Tiiu Rand olulisima põhimõtte pakendimärgistuste puhul. «Alustuseks tuleks vaadata toidu nimetust, mis peab toidu iseloomustamiseks olema piisavalt täpne. Teiseks on oluline säilimisaeg, sest osta võiks ikka võimalikult värsket toitu. Parimate omadustega on toit siis, kui «parim enne» kuupäev pole möödunud,» selgitas Rand «Kui ostjat kuupäeva möödumisest teavitatakse, tohib aga kauplus veel «parim enne» ületanud kaupa müüa.»
Kiirestiriknevate toitude puhul kasutatakse väljendit «kõlblik kuni». Kui toit on ületanud «kõlblik kuni» kuupäeva, ei tohi seda enam müüa, sest toidus võivad arenema hakata tervisele ohtlikud mikroorganismid. «Kõlblik kuni» toitudel peab olema ka teave säilitamistingimuste kohta.
Kolmandaks peab toidu pakendil olema välja toodud netokogus: vedelatel toitudel mahuühikutes, muudel massiühikutes. Neljandaks ja olulisimaks infoallikaks on koostisosade loetelu.
Toidu koostisosade loetelus nimetatakse kõik toiduvalmistamisel kasutatud koostisosad nende sisalduse alanevas järjekorras, see tähendab, et loetelus on esikohal põhikoostisosa. «Kui võrrelda näiteks kahte erinevat sepikut – ühel on esikohal nisujahu ja teisel vesi –, siis järelikult on esimeses sepikus kasutatud kõige rohkem jahu, teises vett,» selgitas Rand.
Pakendile peab olema märgitud ka valmistaja, pakendaja või müüja nimi ja aadress, et tarbija saaks vajadusel tootja või pakendaja/müüjaga otse ühendust võtta.
Üldjuhul ei ole kohustust esitada infot energiasisalduse, valkude, rasvade, süsivesikute jm toitainete kohta. Kui seda aga tehakse, peab teave olema esitatud kindlaksmääratud näitajate osas 100 grammi või 100 milliliitri toidu kohta ning lisaks võib esitada ka portsjoni kohta. Uute nõuete kohaselt on kindlaksmääratud näitajad energiasisaldus, rasvad, küllastunud rasvhapped, süsivesikud, suhkrud, valgud ja sool. Alates 13. detsembrist 2016 muutub toitumisalase teabe esitamine töödeldud toidul kohustuslikuks. Märgistus peab olema eestikeelne ning hästi nähtav ja selgelt loetav. PM
Allikas: Postimees.ee